Kuna ma ei ole veel nii terve, et tööd teha saaks, siis puhkasin täna ja homme ka. Täna olin rohkem väljas. Ja muidugi mitte ainult niisama. Aitasin natuke hobuseid boksidesse ja muud sellist. Pildistasin hobuseid, kui nad sisse jooksid. Päris äge ikka :P
Taas ma jalutasin niisama, jälgisin hobuseid. Mu pilk peatus hobusel nimega Superman. Ta hakkas kuidagi kummaliselt käituma. Tahtis pikali olla koguaeg ja püherdada, aga teised hobused ei lasknud. Muudkui otsis kohta, et ruttu pikali saaks.. Käisin kuulasin kõhtu- mingeid hääli polnud kuulda ja oli natuke punnis või nagu kõva.. Siis oli asi rohkem kui selge- kõik ei ole siin korras. Peaaegu, et jooksin oma lombakate jalgadega seda Angelikale ütlema. Ta ütles, et ütleks Jaanale, et tooks ta maneeži. Me siis natuke jälgisime teda ja ma käskisin Annele või Nicile helistada. Tulid siis rohuga ja liigutasid hobust natuke. See kõik toimus mingi veerand 2 aeg. Peale seda jäin mina temaga sinna mingiks 45 minutiks. Jooksutasin ja valvasin teda, et ei püherdaks jne.. Tuli Angelika ja soovitas ta boksi panna. Siis tundus, et on juba enamvähem, kuigi peristaltikat tundus, et polnudki. Väääga väikesed liikumised jämesooles. Peensool oli täiesti hääletu :S Nicolai jooksutas teda natuke ja viis siis oma boksi nüüd. Kui hobused sees ja hakati õhtusööki ette panema, helistas Heinar Nicile ja ütles, et poiss jälle pikali. Jooksime siis Maarjaga ja läksime õue jalutama, kuna maneež oli kinni. Kutsusin ruttu Anne. Jooksutasime teda nüüd liivaplatsil. Küll oli peru ja pani takka. Täitsa terve tundus, aga asi sellest kaugel. Juua ta ei tahtnud ja süüa ei saand!
No ja siis oli tükk jamamist, et kraadida teda, kas palavikku on. Ei meeldinud kohe üldse, et midagi sealt tagantpoolt sisenes. Lõpuks panid ta ühte pukki, mokapöör peale ja kuidagi vaevaliselt sai kraaditud. Temperatuur polnud väga kõrge, aga väike palavik oli. Ta täitsa higistas ja oli kuum kohati. Jälle viidi ta maneeži ja jooksutati/jalutati. Nüüd juba pidime suurde majja kõik sööma minema, Anne kutsus, et rääkida, kuidas meil siin läheb jne. Väga tore oli niimoodi. Erinevaid lugusid sai küla hullust mutist pajatatud :D Vanaema oli ka äge. Hakkas sööma ja siis ütles, et ta unustas hambad suhu panna :D Kõik muidugi naersid südamest nii, et pisarad olid silmas :D Poiss oli sel ajal üksi maneežis, aga mitte ilma valveta, sest meil on maneežis kaamera ja me jälgisime teda arvutist. Pikutas seal veidike ja vahepeal püherdas. Nic ja mina käisime vahepeal liigutamas teda. Lõpuks, kui asi venis ikka liiga pikaks, helistas Anne Ulvile ja ta tuli umbes tunni ja poole pärast kohale. Vaene poiss. Niigi noor ja jänes ja nüüd tehti selliseid asju, et anna olla. Süstiti veeni, pandi kanüül jne. Sai rahustit, selline uimastav ja valu natuke leevendav. Ulvi pani ta tilgutite alla. Suht hääletu oli ikka.. Masseeriti ühelt ja teiselt poolt, siis hakkas midagi juba kostuma. See kestis mingi tund ja pool umbes.. Siis läksin mina temaga maneeži jalutama, ligi 30 minni jalutasin. Jõi vett isegi 2 lonksu ja korra oli kõvemat häält kuulda kuskil kõhus. Ahjaa, muide.. Ulviga tulid kaasa muidugi SIIRI ja Anu vist :P Tore oli jälle Siirit näha :) Tegi meele rõõmsaks kohe.
Aga poisi juurde tagasi tulles. Ta on iseenesest nii vahva poiss. Kardab küll enamus asju, aga ta on noor ja kogenematu. Kui ta pole kunagi nt kuskil pukis olnud, siis loogiline et ta kardab seda.. Aga ta on ka kuidagi eriliselt armas. Vaatad otsa ja selline ninnunännu on. Maneežis jalutades(käekõrval) nii hästi kuulas ja vaatas mind, kui seisma jäin. Selline tunne, nagu oleksin temaga kaua koos olnud ja mingi usaldus oleks meie vahel. Omamoodi kuidagi.. Loodan, et temaga nüüd kõik korda saab. Lähen teda veel 3 aeg vaatama, et kõik ikka ok oleks. Aga selline see elu kord ongi ju. See on reaalsus. Mul pole selle vastu midagi, sest see pole kindlasti mitte ainuke magamata öö. Ja nagunii homme ma ka tööd teha ei saa, siis saan päeval oma une täis magada. Nic ka ütles seda. Selles suhtes, ma võin vabalt teda vaatamas käia :)
Ma lihtsalt satun olema ÕIGEL AJAL, ÕIGES KOHAS! Juba teist korda siin oleku ajal(natuke üle nädala aint olnud...) Anne ütles ka midagi sellist umbes, et ma peangi siia tulema ja niimoodi jälgima :P
Eks ma hiljem muudan natuke ja räägin, kui poisil olla oli.. Muide, tal pidavat soolte ummistus olema..
Noniii. Kell oli veerand kaks, kui ma tundsin, et peaks ikka niikaua magama, kui saan. Kella panin 3-ks helisema. Jäingi magama ja kell 2:45 tegin plaks silmad lahti, nii lihtsalt kuidagi ja äkki.. Läksin siin väikse hirmuga poissi vaatama. Jõudsin boksi juurde- poiss seisab püsti ja vaatab mulle otsa. Niiii hea. Läksin kuulasin kõhtu ka. Mõlemalt poolt oli hääli kuulda. Täitsa normaalselt, võrreldes õhtuga. Väga hea. Hommikul Mari rääkis, et oli ka püsti ja otsis heina, täna ta heina veel ei saanud, ega ka kaera. Loodan, et nüüd jääbki asi korda. Angelika ja Nic ka ikka ütlesid, et miks alati nende heade hobustega midagi viga on.. Tal on väga hea sugupuu.. Eks ma täna jälgin teda veel. Praeguseks kõik.
No comments:
Post a Comment