Hommikul söötsin hobuseid. Täna läks suht kaua aega, sest maneeži tall oli hobuseid täis. Palju aega kulus Pascale boksi puhastamisele, sest junne oli palju ja märgu kohti ka omajagu. Jälgisin muidugi varsa toimetamist ka. Saab ise ilusti hakkama. Kui kõht tühi, tõuseb hops püsti ja läheb sööma. Ainuke asi on praegu see, et ta on pime vist.. Aga loodetavasti saab see nüüd korda SEST.... lõpus räägin miks.. Üritan järjest kirjutada asju, millal mida tegin. :P
Siis puhastasin Emili ja Leopoldi, Leopoldi panin valmis ka. Käisin mingi 15 minutit sammu temaga, sest Nicolai ei saanud kohe tulla. Käisin vabaratsmega, siis küsisin alla teda natuke.. Ja ma ei teinud seda üldse kaua, sest Anne ka ütles, et noor hobune ja sammus eriti ei tehta noortele sedasi(Leopold on 6-ne..). Sain targemaks jälle. Aga ma juba ütlesin, et ma ei teinud seda pikalt, ei küsinud üle, ta ei tulnud liiga alla. Aga jah, see vaade oli hea. Istusin kuskil 2m kõrgusel peaaegu :D
Nüüd viisin Tynkele ja Salierale vett. Läksid sinna tühja koplisse, mis on täkkude vahel. Täkud olid sees muidugi. Puhastasin käbe Lego ära ja siis läksime varssa välja viima. Tõime tiined sisse ja tassisime pisikese välja. Oi kus ta jooksis ringi. Oma haigete jalgadega suutis traavi ja isegi galoppi teha. Natuke suur pingutus oli see tema jaoks, aga vahest emme jäi kaugele. Muidu Pascale küll kutsus ja läks ise juurde kohe, kui varss maha jäi, sest ta ei näe.. Nii armas oli vaadata seda kõike :) Parma ja Lousia tõime ka välja, sest Pascale läks lolliks. Keksis ringi ja otsis sõbrannat. Parmale küll algul varss ei meeldinud, aga pärast oli päris leplik juba.
Läksime siis heina niitma, märadele ja 2a. täkkudele. Viisime Jaanusega hobuseid välja ja kui ma olin poolel teel Leopoldiga, vaatasin, et varss on aiast väljas. Läksin käbe edasi, kuni Jaanus vastu tuli ja andsin poisi talle ja läksin varssa päästma. Tõstsin esijalgu ja vedasin ta aeda tagasi.
Käisin lõunal ära ja tõime varsa sisse. Tekiga seekord. Pascale oli närvis, sest ta ei näinud varssa, aga õnneks lõpuks tuli kaasa ikka meiega. Heina panin ka juurde. Ponidele tassisime Mariga vett. Tõime Anxiga Leia ja Pippi sisse. Järgmiseks läksin Krissu järgi, aga teised mõtlesid, et võiks ka koju tulla. Pony oleks nagunii tulnud, sest kui teda hakkasid ära ajama, ei tulnud Krissu ka. Aga Torten, miks tal vaja oli pressida. Pressiski nii, et läks minu ja Krissu vahelt, läbi nööri ja ma sain natuke kõrvetada. Jooksid läbi noorte talli ja kohe kaera juurde muidugi. Sain Torteni kätte ja ta hakkas ära kiskuma. Sakutasin veits ja võtsin kase oksa maast. See pani asja paika. Enam ta ei julgenud minust üle olla. Krissu jooksis emmega täku boksi. Need said ära viidud, hakkasin Krissut puhastama. Käisin väljas aiaga platsil sõitmas. Tegin enamasti sammu ja natuke traavi. Kõige pealt pean sammus ta paika saama, pole eriti mõtet traavi teha ju, kui ta pea püsti jookseb ja põgeneb suulise ning kontakti eest. Seda sellepärast, et ma ikka nõuan ka midagi. Lastega teeb mis tahab, aga mina ei luba ja see talle ei meeldi. Aga pole midagi, lõpuks ta oli natuke pehmem ja tuli allapoole. Tegin seda kuskil 15 minutit. Siis Kadi küsis, et kas viitsid kaasa tulla maastikule. Mõtlesin, et Krissu oli juba päris tubli ja läksin ka siis jalutama. Jalutasime seal, kus esimest korda kive korjasime. Tegime selle põllu ringi ja tulime tagasi. Krissu on tegelt päris tubli juba. Veits jonnib kah, aga ikka saame hakkama. :)
Viisin Kraffi välja ja siis vaatasin, et Siiboja oli juba kohal ja ma hakkasin jooksma lausa. Tuli varssa vaatama ja õmblema. Ma hoidsin varsa pead ja ajasin Tiidult sääski ära :D Varsakesel siis olid alumised silmalaud sissepoole ja Tiit õmbles need väljapoole, nagu normaalseks. Nüüd peame talle sinna rohtu panema, päevas vähemalt 7 korda. Ma lähengi nüüd kell 1 teda ravima. Mari kell 4 ja Janeli kell 7 hommikul. No ja vaatamas käisime ka päris tihti. Algul tükk aega ootasime, et ta ärkaks. Tiit ootas ka, aitas teda ja lüpsis pudelisse piima. Rääkisime Tiiduga juttu, et kaua ta on seda tööd teinud ja siis ta rääkis, kuidas ka Saksamaale praktikale sai. Jumala naljakas ikka. Hästi positiivne ja naljakas ning tore inimene tundub. Pärast ütles tsau kah. :) Aga varss on ikka elu täis. Tahtsin ta jalgu paremini sättida, siis ta pani kõrvad hästi pea ligi ja tahtis hammustada. Naljakoht, nii pisike ja kurja täis ja siis tahtis oma igemetega hammustada :D Nunnu tipsukene!
Järgmiseks tõin Robini sisse, vaatasime varssa ja siis vaatasin trenni. Natuke said nad hüpata ka. Janeli tahtis eriti jubedalt hüpata. Kohe nii jubedalt, et hüppas kaks korda ilma hobuseta- st et kukkus alla :D Õnneks jäid kondid terveks, paar sinikat sai vb, aga meie saame selle eest kooki. :P
Marit palus mind Salierat jalutama. Seljas jalutada. Oi kuidas mulle on hakanud suured hobused meeldima. See, kuidas nende samm nagu puusast kisub. Ühte külge ja teist külge, nii mõnus, kui seda eriti hästi tunda on. Ta on selline pika sammuga. Kujutan ette, milline traav veel tal on. Päris suur on ka. Oli vist mingi üle 170 natuke.
Õhtul jälle söötmine ja hobused sisse. Vedasime Mariga täkkudele heina. Rullide südamikud panime kärule ja siis lükkasime. Ühe viisime väikestele, teise suurematele. Tagasi tulime nii, et kord oli Mari kärus ja siis mina. Nii naljakas oli meil :D Ega kui me nalja ei teeks, siis kaua vastu ei peaks. Pinget ikka on. Täkud olid ka õnnelikud, väiksed hakkasid mängima sellega ja sõid ka samal ajal. Viisime hobused ka välja.
Nii tore, et meiega rahul ollakse. Kui me siin iga päev sedasi pingutame ja ka tunnustada saame selle eest, on see nii positiivne ja energiat andev. Anne rääkiski meiega, et nad ei tea, kuidas nad meieta hakkama saavad. Me oleme nii tublid ja nad on meiega väga rahul. Pole varem neil nii usinaid praktikante olnud. Me mõtleme ise ka palju, kuidas teha ja millal. Arutame omavahel ja kõik on hästi. Väga hea :):)

Häbelik tüdruk :D